1. |
Läbi sula ja saju
02:28
|
|||
|
LÄBI SULA JA SAJU
Vastu hommikut kodulinnas
kuulen möllamas lumesahku.
Kiiresti käiakse kokku,
kiiresti minnakse lahku.
Refrään:
Läbi sula ja saju,
läbi soolatud teede,
läbi punase paju
tuled sina mul meelde.
Oleme kõndinud vastu
Lõunaristi ja Põhjanaela,
tulbisibulad taskus,
käänanud talvel kaela.
Refrään:
Läbi sula ja saju …
Kevad tuleb Tartus ja Tarvastus,
linna eksib hunte ja põtru.
Jah, tõesti suurim on armastus,
kuid tähtsam veel, et oleks sõpru.
Refrään:
Läbi sula ja saju …
|
||||
2. |
Antikehad
03:21
|
|||
|
ANTIKEHAD
Kel antikehad on, see sõidab mere taha,
kel antikehi pole, see läheb enne maha.
Kel antikehad on, see trügib trollibussi,
kel antikehi pole, uurib matkarajal ussi.
Refrään:
Las teab, las teab, las teab terve ilm,
kel antikehad on ja kellel ei!
Üks muremõte piinab mind eile õhtust saati:
kuidas välja printida sertifikaati?
Kui kaua veel teatrisse ja poodi minna tohib,
kas pulmad jäävad ära, kui vanaema köhib?
Refrään:
Las teab, las teab …
Kel antikehad on, see sõpradega Viinis,
kel antikehi pole, see istub karantiinis.
Kel antikehad on, see aevastab, kui tahab,
kel antikehi pole, surub aevastuse maha.
Refrään:
Las teab, las teab …
Kel antikehad on, sel lipud täies mastis,
kel antikehi pole, nagu Joala istub kastis.
Kel antikehad on, sel pidudest pohmell,
kel antikehi pole, nina testimisest hell.
Refrään:
Las teab las teab …
Kel antikehad on, see laulab külakooris,
kel antikehi pole, kireb üksi oma hoovis.
Kel antikehad on, teeb võõrastega sugu,
kel antikehi pole, refrešib digilugu.
Refrään:
Las teab, las teab …
Antikehad tulevad ja antikehad lähevad,
kuid hea, kui vahepeal nad olnud on sul vähemalt.
Refrään:
Las teab, las teab …
|
||||
3. |
Üle tuultest tahutud maa
03:37
|
|||
|
ÜLE TUULTEST TAHUTUD MAA
Üle tuultest tahutud maa,
mööda käänulist teed sinuga ...
Kas mäletad, kallis, mis kokku meid viis,
kui tobedad tuulepead olime siis?
Ebareaalne meil näis keskeakriis,
öö oli värske ja noor.
Üle tormidest räsitud maa,
ikka veel koos sinuga …
Põlvini mudas ja kaelani vees ...
Kas kõik on nüüd läbi või miskit veel ees?
Kas ikka veel valime valitud tee
ja öö on veel värske ja noor?
Refrään:
See on õnn, see on vaev,
meie ühise elutee aeg.
See on lindude lend üle mustava vee,
tunne, et tunne on ikka veel sees
siin tuultest tahutud maal.
Me maja taga on laas,
kus hüppavad oravad.
Olid poegadel onnid seal latvade sees
ja tütardel pihlakapärlitest keed.
Nüüd üks on neist neiu ja teine noor mees,
nendel on kõik alles ees.
Üle tuultest tahutud maa
mööda käänulist teed sinuga ...
Kas mäletad, kallis, mis kokku meid viis,
kui tobedad tuulepead olime siis?
Nüüd täitsa reaalne meil näib keskeakriis,
kuid öö on veel värske ja noor.
Refrään:
See on õnn, see on vaev …
|
||||
4. |
Kurvale sõbrale
03:30
|
|||
|
KURVALE SÕBRALE
Ma tean ühte merd,
mil otsa ei äärt,
kus tormid vaid paiskavad laeva.
Sel merel sa päev-päevalt nukramaks jääd
ja pilved on varjanud taeva.
Kuid meres on saar,
mis piisavalt suur,
et laev mahuks öövarju randa.
Kesk saart aga kõrgumas õitsev õunapuu,
mis peagi võib viljagi kanda.
Seal õunapuu all
on kosutav kaev.
Kui kummardud vaatama veest,
kaob korraga nukrus ja valu ning vaev
ja hing hakkab hõiskama sees.
Ma tean ühte saart
kesk murede merd,
kus puu all on imede kaev.
Ja tean, et võib jäädagi otsima end,
kui sinna ei kanna sind laev.
Ma näen ühte helkivat
majakatuld
merel, mil otsa ei äärt …
See on sinu enese südame kuld,
ja see vaid on otsimist väärt.
|
||||
5. |
Tüütu Mooses
03:43
|
|||
|
TÜÜTU MOOSES
Tartu linna kinoloožes
istus häbematu Mooses
ja kõrvallauas
naisdoktorant.
Mooses ajas rinna kummi,
võttis lõuatäie rummi
ja juba tema maandus
neiu kõrvale.
Oo tüütu Mooses,
üha sügavamas joobes,
käib baarist baari
naisi lantimas.
Oo tüütu Mooses,
oma arust päris noor veel,
lendab jõhkralt peale
mesijutuga:
“Mis sa istud siin nii üksi,
las ma ostan sulle küpsist
ja limunaadi
väikse vurtsuga.
Pole mõtet silmi peita,
võime kohe ühte heita,
juba mitu korda
mind vaatasid.
Näen, sul minu vastu huvi,
olen tõesti tantsulõvi
ja kõigi naiste
unistuste mees.
Mis siin ikka aega viita,
lase armastus meid liita,
oleme ju loodud
teineteise jaoks.”
Oo tüütu Mooses,
üha sügavamas joobes,
käib baarist baari
naisi lantimas.
Oo tüütu Mooses,
oma arust päris noor veel,
kuid talle vastab naisdoktorant:
“Mitte keegi siin ei hinda
sinu karvast ahvirinda –
seda loomaaias
võid näidata.
Sinu päevi näinud jopet
ja su leemendavaid lokke
ei taha näha
enam iialgi.
Ühemõttelised pilgud,
suunurgast ila tilgub ...
Sinu aju mahuks
Kreeka pähklisse.”
Oo tüütu Mooses,
üha sügavamas joobes,
käib baarist baari
naisi lantimas.
Oo tüütu Mooses,
oma arust päris noor veel,
juba maandub uue
neiu kõrvale:
“No tibuke, kas enne tantsime ka?”
|
||||
6. |
Sõjapäevik
04:44
|
|||
|
SÕJAPÄEVIK
Kremli kutid koledad on siiamaani šokis,
et nende kallist kodumaad Soome võitis hokis.
Ukraina sõjaretkele läks väike mossis moskoviit,
et üle võtta nende borš, präänikud ja rullbiskviit.
Putler välja kuulutas ukaasi oma datšast:
see ei ole sõda, vaid erioperatsija.
Ukraina häirib tema und, ta oodata ei tihka,
laseb tule avada tuumajaama pihta.
Varsti nagu ennemuiste viimse päeva reedel
okupandid helendavad Tšernobõli teedel.
Ukraina baaba istub rõdul, vaatab ida poole,
hapukurgipurgiga rapsib Vene droone.
Teine baaba tegi külas kärbseseenepirukat,
terve polgu okupante teise ilma kärutas.
Sõdur ütles: “Tank on külm, ja damoi ujeedu,
keegi siin ei öelnud mul spasibo sa svaboodu.”
Suurest hirmust bossi ees Šoigu tegi loigu,
sai südari või pidali ja enam vist ei toibu.
Putler istub Kremli vilus, imetleb end peeglist:
Venemaal on elu ilus, vaene pole keegi.
Vanja seisab keset linna, taskus tuhat rutsi,
leivapätsigi ei saa, Putler mine …
Putler kõrgel lennates kurgedele kaebas:
miks päike ikka kollane ja sinine on taevas?
Otsekohe käsib ta päikse likvideerida,
ja et ei kerkiks vikerkaar, denatsifitseerida.
Talle väga meeldivad võimlevad plikad,
ise paras päkapikk, kuid lauad on tal pikad.
Lelle kandis palju marju, enamus on murakad,
Venemaal on tarku ka, kuid pukis ainult turakad.
Rahutuvi õla peal, patriarh Kirill
Kuulutab, et tappa võib, kui tapab Russki Mir.
Internet on keelatud, McDonalds pandi kinni,
kuid ikka onu Vovale lapsed toovad lilli!
Putler seisab peegli ees, peegel ütleb: prrrr,
sust tuhat korda ilusam on Volodomõr!
Kas on keegi enne näinud sedalaadi kunni,
kes juhib sõjalaeva, mis ammu läinud …
Pimedus ei suuda iial ära võita valgust
ja väike mossis moskoviit Ukraina rahva kangust.
|
||||
7. |
Tulehoidja
02:57
|
|||
|
TULEHOIDJA
Aeg kisub armsaid üksteisest lahku,
harali hargnevad teed.
Kuskil on aknad kutsuvalt lahti,
auramas õhtune tee.
Sünnime siia aegade udust,
kuhu läheme, keegi ei tea.
Et tuge ja sooja leiaks me kodust,
keegi seal ootama peab.
Refrään:
Ja näitama tuld,
saamata und,
pühkima trepile
tuisanud lund,
auramas tee,
ootama veel,
et need, kes on tulemas,
leiaksid tee.
Kui keegi ei valva,
tuul kustutab küünla.
Sügaval südames selgesti tunda,
mis vahet on valel ja tõel.
Millel siin elus on püsivat hinda
näitab su kompassinõel.
Vahel peab kandma maailma süles,
lappima katkiseid hingi,
seisma jäänd kellad keerama üles,
hoidma lähimat ringi.
Refrään:
Ja näitama tuld …
Aeg kisub armsaid üksteisest lahku,
tulijad leiavad tee
sinna, kus väravat hoitakse lahti
ja põleb üks tuluke veel.
Usume, loodame veel ..
Tähed las näitavad teed!
Ootame, ootame veel,
auramas õhtune tee.
|
||||
8. |
Kordub kõik all päikese
03:12
|
|||
|
KORDUB KÕIK ALL PÄIKESE
Sel päeval, kui valgus jäigi taeva
mööda tänavaid hulkus mu poeg.
Ei vaadanud tagasi, öelnud head aega,
ootama teda jäi süda soe.
Refrään:
Kordub kõik all päikese …
Kuhu sa lähed, ei tea.
Kevade alguse äikeses
kasvasid mul üle pea.
Tean ju küll neid mureta tunde,
tean ju küll neid uneta öid.
Mäletan veel, see tekitas tunde:
isa on hälvik ja ema on nõid.
Refrään:
Kordub kõik all päikese …
“Mida hekki te alati käite mul pinda,
tõmmake normiks, ma tean mida teen.
Te mõttetut hala siin keegi ei hinda,
diilid on tehtud ja elu on ees!
Refrään:
Kordub kõik all päikese …
Mind ootavad sõbrad, sest käes on ju reede
vanurid millestki aru ei saa!
Kui vahel neil midagi tulebki meelde
on igava eluga harjunud nad.”
Refrään:
Kordub kõik all päikese …
Kordub kõik all päikese,
kordub ja korduma peab …
Suureks saavad väikesed –
nii ongi ju hea!
|
||||
9. |
Las me õitseme
03:29
|
|||
|
LAS ME ÕITSEME
Järveveel sookured tõusevad õhku,
keegi ei kiirusta neid.
Tänases õhtus on soojust ja lõhnu,
mis tiivustab meid.
Lükkame kõrvale kõrkjad ja nõgesed,
vaatame kerkivat kuud.
Enam me külma eest tuppa ei põgene,
hing ihkab midagi muud.
Refrään:
Käes on suvi ja las me õitseme,
see on juunikuu vägi ja võim.
Korra aastas vaid maasikaid maitseme,
sellest ammutab jõudu me hõim.
Oleme ladvad, mis õõtsuvad tuules,
kuid juured meil kinni on maas.
Veel ööbikud laulavad meile, kas kuuled,
kuid varsti nad vaikivad taas.
Sinavad lilledes niidud ja heinamaad
just nagu unenäos.
Humalad tantsivad puukuuri seina peal,
õhtuti kukuvad käod.
Refrään:
Käes on suvi …
Kusagil kaugel on külad ja linnad,
ilmas nii palju on teid.
Meil siin on õhtud nii sirelilillad,
ilmad veel hoiavad meid.
Öö läbi põlenud lõkked on jahtunud,
maad katab uduloor.
Hämarik Koiduga äsja on kohtunud,
meiegi oleme koos.
Refrään:
Käes on suvi …
Kuula, kuis heliseb juunikuu taeva all
suvi kui mängutoos.
Moonid, pojengid, jasmiinid ja sõnajalg
õitsevad meiega koos.
Refrään:
Käes on suvi …
Hingame vabadust, valgust ja õhku –
keegi ei kiirusta meid.
Tänases õhtus on soojust ja lõhnu,
mis tiivustab meid.
|
||||
10. |
Mis maa meile jääb
04:14
|
|||
|
MIS MAA MEILE JÄÄB?
Mis maa meile jääb?
Mis maa te meile jätate?
Mis maa meile jääb,
kui metsad maha võtate?
Mis maa meile jääb?
Mis maa, mis õhk, mis vesi?
Mis maa meile jääb?
Kas jääb ka linnupesi?
Mis maa meile jääb?
Mis valikud, mis rajad?
Mis maa meile jääb?
Mis maad on meile vaja?
Refrään:
Meil on vaja maad, kus kehtib lihtne arusaam,
et tulevikuga ei mängita,
kus linnades ei mata hinge süsihappegaas
ja keegi maasikaid ei mürgita.
Meil on vaja koos keset kiiret ajasõudu
vaadata üksteisel silma.
Me sõnadel on vägi ja me tegudel on jõudu.
Koos loome paremat maailma!
Mis maa meile jääb?
Kas haljas, helesinine?
Või jääb vaid planeet,
mis laastatud ja tuline?
Ei vii meid enam edasi
tee, mida mööda tulime.
Kui maa on prahti täis,
kas Marsile siis kolime?
Mis maa meile jääb,
kui me ei taaskasuta?
Ma tahan sellist maad,
kus puhas õhk on tasuta!
Refrään:
Meil on vaja maad …
Mis maa meile jääb?
Kes alles jääb, saab näha!
Praegu on veel aega
õigeid samme teha.
Meil on vaja koos keset kiiret ajasõudu
vaadata üksteisel silma.
Me sõnadel on vägi ja me tegudel on jõudu.
Koos loome paremat maailma!
|
||||
Naised Köögis Estonia
Characterizing for our songs is a touch of humor, an uncompromising sense of absurdity and a traditional honest feeling for
life.
The thruth we sing about appears in many different ways and can be everything from painful, funny, flattering, terrifying, grateful to extremely embarrassing.
... more
If you like Naised Köögis, you may also like:
The Water is the Shovel of the Shore
by Shovel Dance Collective
Traditional folk music and field recordings meld into fascinating long-form sound collages on the new LP from Shovel Dance Collective.
go to album
Scottish harpist and singer Rachel Newton brings an innovative, intensely emotional touch to traditional music on this dreamy LP.
go to album
Irish singer-songwriter Oisin Leech's acoustic folk music is characterized by its muted beauty and intimate, solitary quality.
go to album
The haunting new record from Canadian folk artist Avi C. Engel bridges old and new traditions with a minimalist approach.
go to album
Here in the Pitch
by Jessica Pratt
On her fourth album, Jessica Pratt blends up 60s pop and bossa nova into a spooky mix of soft psychedelia.
go to album
Great Loveday Wonder : The Collected Demo Recordings
by Billy Childish / William Loveday Intention
From the always-great label Tompkins Square comes two-dozen plus demos from alt legend Billy Childish.
go to album
Darkness begins to creep into the corners on the latest from Itasca.
go to album
